Jõuluks (Linna)teatrisse

Head detsembri algust kallid lugejad ja teatrihuvilised! Taaskord (nagu ikka) on võtnud omajagu aega, et jälle siia kirjutamisega “ree peale saada”, kuid vähemalt on see nüüd tehtud. Ja otse loomulikult jõulukuu alguses.

Tegelikult on seekordse pausi taga seegi, et olen kahjuks viimasel ajal vähe teatrisse jõudnud. Sügis on möödunud kuidagi nii kiiresti, et pole üle paari korra teatrite ustest sisse astunud. Nüüd on käes jõulud ja tegelikult on ka valida mõne jõuluetenduse vahet (kõik ei olegi isegi suunatud koolidele), kuid mul tekkis hoopis isu üle mitme kuu näha mõnda Linnateatri etendust.

Neid tükke seal mängukavas ikka on, mille vahelt valida. Kuid sellise mitte enam kõige noorema inimesena tekib aasta-aastalt järjest suurem isu klassikaliste lavastuste järele. Ei taha midagi öelda sealse teatri noorte näitlejate kohta, kuid pigem eelistaks mõnda küpsemat tükki. Näiteks võib tuua Tammsaare “Tõe ja õiguse” 4. osa, teatris jooksva Gogoli tüki ning miks ka mitte Šapiro lavastatud Kõivu tüki “Tagasitulek isa juurde“. Ei oskagi nende vahel valida ning eks see kõik jääbki sõltuma sellest, kuhu pileteid saada on.

Kui mõnel selle blogi lugejates on midagi head soovitada, mida mõnes teises teatris kindlasti vaadata, siis ootan siia ka julgelt soovitusi. Loomulikult on endal olemas ülevaade kõigest toimuvast, kuid hea on ka asju kõrvalt teise pilguga näha!

Sügise hakk

Kõik teatrid on oma hooajad käima saanud ja päris palju väga häid lavastusi on välja tulnud. Korraks aga enne neist mõne mainimist väike tagasivaat. Nimelt sai sel korral üle mitme aasta vaadatud ära päris mitu Draama festivali lavastust ja pean tõdema, et siinne teater on jätkuvalt oma tipus! Nii palju väga häid etendusi ja jäi hinge ikka kripeldama, et kõike ei näinud. Üpris hästi on see tabatud selles artiklis “Tagasivaade Draamale“. Jään juba järgmist ootama ja peab hakkama sügiseid Tartus veetma, mis muud 🙂

Nüüd aga siis 2015/2016 hooajast, mis just on alanud. Esmalt peab mainima vast seni kõige suuremat kajastust saanud lavastust, milleks on Adolf Šapiro poolt Tallinna Linnateatris lavastatud Kõivu “Tagasitulek isa juurde“. See on nüüd oma paar nädalat kavas olnud ja kahjuks endal nägemata. Kui võis algsetest arvustustest lugeda, et see on veidi “elutu”, siis loodan, et nende mängukordadega on see paremini käima läinud ning püüan ikka enne aasta lõppu selle ära vaadata. Linnateater + Šapiro + Kõiv + Nügan + Ulfsak = selline kooslus, mida ei saa maha magada.

Ka Draamateatris on huvitavaid uusi etendusi tulnud või tulemas ning neist peaks kõigepealt vist ära vaatama kuu aja pärast 31. oktoobril esietenduva Stoppardi “Põhiküsimuse”, mille on lavastanud Toompere. Aga miks mitte ka kohe kuu alguses esietenduv “Tartuffe”, mille lavastajaks meisterlik Lembit Peterson.

“Ekke Moor”

Lõpuks on käes suvi. Vähemalt kalendri järgi suvi – ilma järgi see suuremal osal päevadest suve küll ei meenuta. Ent kalendri ja teatrikalendri järgi on suvi täies hoos; väga paljudes kohtades üle Eesti on järjest lavale tulnud või veel ka tulemas uued ja põnevad teatritükid. Nendest kõigist tahaksin sel korral peatuda ühel, millest ma ise ehk kõige enam ootan – 30. juulil Kuressaare Linnateatris esietendunud lavastusel “Ekke Moor“. Praegu juba august ning ongi jäänud loetud päevad, kuid 10. augustil on plaanis see etendus lõpuks ikka ära näha.

Etendus valmib Lavaka, VAT Teatri ja Kuressaare teatri koostöös ning kel see nägemata jääb, siis see saab seda näha septembris Tartus festivalil Draama 2015!

Nagu teada, on teksti autor August Gailit. Etendusega tegelejate nimed on tuntud – dramatiseerija ja lavastaja on Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres ja võitlusstseenide koreograaf Tanel Saar! See juba kutsub vaatmaa. Ning näitlejateks, nagu teada, lavaka tudengid.

Ega siia muud oskagi lisada kui paar sõna veebist: “meie „Ekke Moor“ aastal 2015 saab olema liikuv, aktiivne, kohati tantsuline mäng klišeedega eestlase elust ja unistustest/hirmudest”. Ehk siis paistab tulevat uuenduslik lähenemine nii olulisele tekstile ning tahaks tõesti näha, mida selline meeskond suudab Gailiti arhetüüpse seikleja Ekke Mooriga ette võtta.

Kel veel samuti nägemata, siis mõnel korral see veel Kuressaares etendub. Ning siis sügisel Tartus.

Vabakutselised?

Kahjuks ei õnnestunud mul kinni pidada oma graafikust, et postitada vähemalt üks postitus kuus. Sel korral siis jäi vahele mai, mis on selline peamiselt ju hooaega lõpetav kuu, mille suurimaks sündmuseks on ilmselt uute esietenduste välja tulemise asemel hoopis see, et milline teater suudab kõige rohkem üllatada – kes suudab välja pakkuda kõige kaugema, kõige eksootilisema ja kõige teatrivõõrama koha, kus oma kõige suuremate efektidega, kõige uuenduslikum ja kõige vaatemängulisem suveetendus välja tuua.

Nüüd juunis hakkavad vaikselt juba etenduste plaanid ka realiseeruma ja proovisaalist vaatajate ette trügima ning valikut on. Sarnaselt teistele aastatele on suvi teatrisõpradele päris tihe aeg.

Kuid hoopis sellest ei tahtnud ma rääkida siin. Vaid pigem keskenduda sellele, et viimasel ajal on justkui trendiks saanud vabakutselisus. Ehk siis ei ole enam nii, et ligi 100% näitlejatest on mõne kutselise teatri hingekirjas. Näiteks sai hiljuti teatavaks, et teiste selliste näitlejatega liitub ka seni Draamateatris töötanud Mari-Liis Lill. Neid vabakutselisi kipubki samas olema rohkem noorte seas ja tegemist on nii arusaadava kui ka minu meelest tervitatava trendiga. Konkurents repertuaariteatritele kulub ju ära ning noored suudavadki vast oma mäslevaid meeli rakendada paremini sellistes vabamates vormides.

Vähemalt selline on minu arusaam ja tundub, et selliselt on elu lisaks Eestile minemas ka mujal (kuigi eks olulisemates teatrimekades on see nii olnud juba aastakümneid).

Teatriauhinnad

Iga vähegi teatriga kursis olev inimene teab, et aprillikuu alguses on paslik postitada vaid ühest – sellest, mis toimus märtsi lõpus. Ja mis on igal aastal märtsi lõpus – loomulikult 27. märtsil tähistatav teatripäev ja loomulikult alati ka Eesti teatripreemiate jagamine.

Sedakorda oli ETV ekraanil ülekanne Estonia teatrist ja auhindade saajate seas oli üsnagi palju üllatusi. Ja kusjuures meeldivaid üllatusi, sest oli äärmiselt tore, et kõik auhinnad ei läinudki neile, kes neid justkui nagu alati saavad. Kuigi kõiki huvitavad alati kõige rohkem need kõige olulisemad näitlejate ja lavastuste auhinnad, siis jagatakse seal ju palju teisi. Ja väga sümpaatne, et Aleksander Kurtna auhinna said tõlkimise eest Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo (Henrik Ibseni draama “Brand” eest). Nüüd aga siis väike loetelu neist kõige oodatumatest preemiatest:

• Naiskõrvalosatäitja: Katariina Unt (VAT teatri etendus “Brand”);
• Meeskõrvalosatäitja: Gert Raudsep (NO99 lavastused “Mu naine vihastas” ja “Tõde, mida ma olen igatsenud”);
• Naispeaosa: Anne Reemann (“Igatsus” Linnateatris);
• Meespeaosa: Pääru Oja (Draamateatri “Hõimud” ja “Vennas”).

Lavastaja auhinna sai Andres Noormetsa, kes sai aasta jooksul valmis mitu lavastust – „Deemonid“ (Vanemuine), „Mandel ja merihobu“ (Endla) ja „3 õde“ (Rakvere). Aasta lavastuseks kuulutati aga väga hea Theatrumi etendus “Joobunud”, mille autoriks Ivan Võrõpajev, lavastaja Lembit Peterson.

Kel aga huvi tutvuda kõigi auhinnatutega, siis leiab need andmed muuhulgas ka siit.

Vaba Lava

Kui nüüd viimase kahe postituse põhjal võis hakata tunduma, et see lehekülg siin hakkab Tallinna või siis ka Tallinna Linnateatri poole kalduma, siis tegelikult see nii ei ole ja tegemist oli lihtsalt juhusega ning mitme olulise sündmuse/asja kokku langemisega. Seetõttu siis võtan kohe teise teema ja teen päris radikaalse pöörde – klassikalise draamateatri juurest ühe hoopis teise teatrivormi juurde.

Praeguse aja üks kuumimaid ja olulisemaid teemasid siinsel teatrimaastikul (ja miks mitte kultuurimaastikul üldse) on selline nähtus nagu Vaba Lava. Ilmselt on kõik, kellele teater huvi pakub, sellest midagi kuulnud ning tegemist ei tohiks olla nende jaoks suure uudisega. Ise olen sealset asutust väisanud vaid paar korda, kuid mulje on väga sümpaatne. Olen vaadanud seal nii tantsu kui teatrit ja kõik need vormid sobivad sinna ühtemoodi hästi.

Aga nüüd paar sõna sellest ettevõtmisest üldiselt. Ja siin sobib tsiteerida nende kodulehte: “Vaba Lava tekkis vajadusest leevendada väiketeatrite ja vabakutseliste probleeme”. Tõesti on tegemist kohaga, mis pakub enda poolt töötajaid, kes kannavad hoolt administreerivate rollide eest ja ka tehniliste probleemide eest ning nende poolt on ka pind esinemiseks. Ning kunstnikel ei jää üle muud kui esitada oma projekt nendele ja vaadata, kas nad osutuvad kuraatorite poolt välja valituteks.

Kõlab ju huvitavalt ja hoopis teisiti kui kõik muu siinkandis seni nähtu? Loodetavasti on sellel projektil pikk iga.

Kontakt

Tere jälle kallid lugejad ning tere tulemast 2015. aastasse! Loodetavasti saab see sarnaselt eelmisele aastale olema väga hea aasta nii teatriga seoses kui ka üleüldse. Selle kindlustamiseks jätkan teemaga, mis on otsapidi seotud eelmise aasta viimase postitusega, mis rääkis teatrifestivalist “Talveöö unenägu” … Nimelt on nende kahe postituse omavaheliseks ühendavaks lüliks Tallinna Linnateater.

Otsapidi tuleb mängu aga ka veel teine meedium, nimelt televisioon. Pakun, et nüüd on küll nii palju vihjeid juba ära toodud, et kõik oskavad aimata, millega tegemist – ETV’s kord kuus eetris olev saade “Kontakt”, mis pakub kohtumisi erinevate Linnateatri näitlejatega. Saatejuhtideks on Henrik Kalmet ja Veiko Tubin ning kogu saatesari on pühendatud Linnateatri peagi saabuvale juubelile – teatril täitub 50 tegutsemisaastat. Programm on oma mahus eriti suur ning kaasab teatri kõiki näitlejaid, keda on kokku 34.

Saates näitlejad veidi esinevad, kannavad ette mingid rollid ning aeg-ajalt näidatakse ka lõike arhiivist. Ent peamise osa saatest moodustab siiski intervjuu osalejatega. Nagu ETV koduleht ise kirjutab: “Mis on kõige ohtlikum hetk, mis laval on olnud? Kes kardab Virginia Woolfi? Kas kunstiinimesed peaksid jääma oma liistude juurde? “Kontaktis” otsitakse vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele”.

Siiani toimunud saadetes on osalenud Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Piret Kalda ning Anne Reemann. Kõik saated on olnud väga head ja tabavad ning ootame aga juba järgmist!

Lõppu ka väike kommertsteade ning soovitus finantsasutusele – vaadake ettevõtte Ferratum kodulehte kui Teil on probleeme laenu saamisega!

Talve ööd

Kui filmifännidele seostuvad pimedad ööd just PÖFFi festivaliga ning seda juba aastakümneid, siis neile, kellele meeldib kino asemel hoopis teatris käia, meenub üle aasta, et kui tulevad pimedad ja külmad talveööd, siis on saabumas ka Linnateatri kord kahe aasta jooksul toimuv festival “Talveöö unenägu“.

Selle aasta festivali alateema on “Tõsised mängud” ja kava vaadates tundub, et teatris on päris palju omanäolist mida vaadata. Ilmselt on oma osa selles omanäolises ja julges valikus ka teatri noorel töötajal, kes festivali kureeris – nimelt Paavo Piik. Tallinna jõuavad aasta lõpus lavastused Saksamaalt, Prantsusmaalt, Soomest ja Ameerika Ühendriikidest. Festivali kodulehe järgi on kõik need etendused väga mitmekülgse teatrikeelega ja samas ka aktuaalsete teemadega tegelevad (tehnokraatia, elu etendamisühiskonnas jne).

Selleaastasele festivalile lisab vürtsi võimalus tegijatega kohtuda – saab kuulata nii üksikuid tegijaid kui ka terveid truppe. See annab festivalile kindlasti väga palju juurde! Kel pilet veel ostmata, siis tehke seda julgelt ja igaks juhuks kiiresti – kõige odavam on seda osta teatrist kohapealt (20 eurot), kuid saab ka paar eurot kallimalt Piletilevist.

Festival ise algab juba järgmisel esmaspäeval ning näidendeid ja kohtumisi täis päevad kestavad kuni laupäevani. Mäletan, et ükskord lõppes üritus aastavahetusega, kuid sel korral on teist teed mindud. Mõnes mõttes ka loogiline, sest pühade ajal on kõigil niigi muid tegemisi (ja sageli pere seltsis, mitte ei minda teatrisse).

Ervin Abel 85

Seoses Ervin Abeli 85. sünniaastapäevaga oli ETV2 kanali igal pühapäeval toimuva teemaõhtu keskmes sel korral just see väga hinnatud ja üks ilmselt ka tuntumaid vanema põlvkonna näitlejaid (kes lahkus kahjuks meie seast üpris noorelt 1984. aastal).

Kuna teda ennast enam teatris ei näe, siis tuleb leppida sellega, mis on temast õnnestunud filmilindile talletada. Õnneks seda materjali ikka on, alustades mitmetest teatrietendustest ja filmidest ning lõpetades kasvõi koos Sulev Nõmmikuga tehtud naljadest (nn estraad).

Ka ETV2 kavas oli päris erinevaid saateid. Näiteks filmi “Noor pensionär” kaks versiooni. Kes seda veel ei teadnud, siis tõesti on lisaks korduvalt näidatud nn tavalisele filmile olemas veel ka selle koomilisem tummfilmina tehtud lühivariant. Igati hea täiendus ja teine vaatenurk asjadele. Pikka filmi ennast saab järele vaadata siin.

Kel jäi kogu teemaõhtu nägemata, siis kavas olid veel estraadiga seotud saated “Jäljed tähetolmus” ja “Estraaditähestik”. Kõik need saated peaksid olema ka veebist järgi vaadatavad. Mina omaltpoolt soovitan ära vaadata see seni üpris vähe tuntud ja vähe kajastamist leidnud lühifilm. Häid teleõhtuid!

Tartu teatrid 1/2

Nüüd soovin ma peatuda Tartu “teatriskeenel”. Juba ammu pole Eesti suuruselt teise linna, meie ülikoolilinna, teatrielus ainsaks tooni andvaks asutuseks suur ja mitmeid erinevaid teatrivorme ühendav teater Vanemuine. Kuigi loomulikult ei tasu ka alahinnata selle teatri tähtsust.

Samas Vanemuine lööb kindlasti eriti just kodulinna mastaabis oma suurusega – on ju näiteks 2014. aasta novembri mängukavas kokku ligi 70 etendust. Need jagunevad draamaetendusteks, balletiks ja muusikalisteks etendusteks. Selle sügise hitt on kindlasti oktoobri alguses esietendunud muusikal “Ooperifantoom”, milles löövad kaasa näiteks tuntumatest tegijatest Hanna-Liina Võsa ja Koit Toome. Rootslase Georg Malviuse lavastatud etenduse muusikaline juht oli meie hulgast hiljuti lahkunud Tarmo Leinatamm, kellele see jäi üldse viimaseks tööks.

Tartust ja teatrist rääkides ei saa enam mööda ka uuesti teatrist. Seda sõna otseses mõttes uuest teatrist – on ju loodud Tartu Uus Teater. Võrreldes oma suure linnakaaslase Vanemuisega on nende mängukava loomulikult kordades hõredam. Samas leiab sealt etendusi nii täiskasvanutele kui lastele ja kindlasti võib öelda, et kui Vanemuise repertuaar on kantud traditsioonidest, siis TUT püüab olla paljuski oluliselt kaasaegsem ja huvitavam. Selle ühe kõige parema näitena võib tuua lasteetenduse “Siil udus”, mis mängib väga huvitavalt hämaruse ja helidega ning mille publik ei istu mitte traditsiooniliselt toolidel, vaid hoopis lava keskel patjadel ning kus mäng käib ümber pealtvaatajate.

Nii palju selleks korraks Tartu teatrist. Järgmistes postitustes lahkame veidi veel siin mainitud asutusi ning peatume veelgi alternatiivsematel teatrivormidel.