Nüüd soovin ma peatuda Tartu “teatriskeenel”. Juba ammu pole Eesti suuruselt teise linna, meie ülikoolilinna, teatrielus ainsaks tooni andvaks asutuseks suur ja mitmeid erinevaid teatrivorme ühendav teater Vanemuine. Kuigi loomulikult ei tasu ka alahinnata selle teatri tähtsust.
Samas Vanemuine lööb kindlasti eriti just kodulinna mastaabis oma suurusega – on ju näiteks 2014. aasta novembri mängukavas kokku ligi 70 etendust. Need jagunevad draamaetendusteks, balletiks ja muusikalisteks etendusteks. Selle sügise hitt on kindlasti oktoobri alguses esietendunud muusikal “Ooperifantoom”, milles löövad kaasa näiteks tuntumatest tegijatest Hanna-Liina Võsa ja Koit Toome. Rootslase Georg Malviuse lavastatud etenduse muusikaline juht oli meie hulgast hiljuti lahkunud Tarmo Leinatamm, kellele see jäi üldse viimaseks tööks.
Tartust ja teatrist rääkides ei saa enam mööda ka uuesti teatrist. Seda sõna otseses mõttes uuest teatrist – on ju loodud Tartu Uus Teater. Võrreldes oma suure linnakaaslase Vanemuisega on nende mängukava loomulikult kordades hõredam. Samas leiab sealt etendusi nii täiskasvanutele kui lastele ja kindlasti võib öelda, et kui Vanemuise repertuaar on kantud traditsioonidest, siis TUT püüab olla paljuski oluliselt kaasaegsem ja huvitavam. Selle ühe kõige parema näitena võib tuua lasteetenduse “Siil udus”, mis mängib väga huvitavalt hämaruse ja helidega ning mille publik ei istu mitte traditsiooniliselt toolidel, vaid hoopis lava keskel patjadel ning kus mäng käib ümber pealtvaatajate.
Nii palju selleks korraks Tartu teatrist. Järgmistes postitustes lahkame veidi veel siin mainitud asutusi ning peatume veelgi alternatiivsematel teatrivormidel.
Mõtteid teatrist 